Mina olen
Grete. Oma perekonnas hindan ma väga toetavaid suhteid. Igapäevaseid rõõme
ja väljakutseid jagan oma abikaasaga. Lapsevanemaks olemist saan õppida oma
poja kõrvalt. Alates 2021. aastast on meie pere täisväärtuslik liige ka pruun
labrador, kes toob omakorda meie perre mängulisust ja parajalt krutskeid.
Olen oma elu jooksul kokku puutunud nii emotsionaalselt lähedaste kui ka
distantsete suhetega. Olen saanud kogeda toetust, siirust ja armastust
ning samuti tundnud suhete keerukust või hoopis suhete puudumist. Kõigil
suhetel on olnud oma koht ja oma roll minu elus. Olen saanud kogeda, õppida,
analüüsida ja läbi selle teadlikuks endast ja end ümbritsevatest inimestest.
Minu jaoks oli üsna varakult selge, et soovin töötada laste ja noortega Nii ka läks: lõpetasin Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse eriala magistriõpingud ning esimesed 8 aastat töötasingi ma laste ja noortega. Töötades laste ja noortega olid fookuses ühel või teisel viisil ikka sotsiaalsed oskused ja suhted. Aja möödudes sai aina enam selgeks, et laste ja noorte toetamine saab olla palju jätkusuutlikum ja tõhusam kui toetada tervet peret. Ehk teisisõnu - last ei saa aidata, vaatlemata peret kui tervikut. Seega hakkas mind aina enam huvitama just lapsevanemate toetamine. Alates 2019 aastast olen ma lisaks laste ja noortega töötamisele nõustanud ka lapsevanemaid rehabilitatsioonisüsteemis. Alates 2022 aastast olen täiendanud oma teadmisi ning alustanud praktiseerimist ka paarinõustamise valdkonnas. Selleks, et veel paremini aru saada perest kui tervikust asusin ma õppima Kiira Järve Pereteraapia koolis. Olen Eesti Pereteraapia Ühingu liige.